23.08.1979.a Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäeval, saatsid neljakümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO Peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksamaa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.
Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov. Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas Terleckase, Julius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostööna viimase kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. Teksti vene keelde tõlkimisel ja keelelisel toimetamisel oli abiks akadeemik Juri Lotmani õpilane professor Ljubov Kisseljova.
See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk.
Balti apell ning sellele järgnenud Hirvepargi miiting ja Balti kett valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise.
Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude propagandamasinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et Baltimaade riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja Saksamaa salasobing.
Kuigi enamikku allakirjutanuist tabasid hiljem okupatsioonivõimude repressioonid: ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistus, saavutas Balti apell taotletud eesmärgi, äratades välismaal tähelepanu Baltimaade jätkuvale ebaseaduslikule okupatsioonile ja anneksioonile ning andes kogu maailmale ja Moskvale teada, et Balti rahvad ei ole neile osaks saanud ülekohtuse olukorraga leppinud.
Balti apell innustas Baltimaade pagulasi korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.
Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Balti apellile reageeris Euroopa Parlament. Otto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi “Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus” 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi. 1987. aastal kinnitas seda Euroopa Nõukogu. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.
Põliseestlased mäletavad Teid, julgeid vabadusvõitlejaid!
Lisa kommentaar